Maagiline Teater

 

1987 suvelõpul, peale üliõpilasmaleva kokkutulekut Tallinna sõi­tes, sattusin kellegi rühma bussile, mis võttis peale hääletajaid ja nii sattusin istuma kellegi, ka hääletaja kõrvale, kes nagu peagi sel­gus, oli sel kevadel lõpetanud näitejuhtimise eriala ja jutt läks teatrile. Kuidas teatrit teha, olid meil kummalgi omad vaated, mis erinesid traditsioonilisest ja nii läks jutt oma teatrile. Ma mainisin võimaliku teatrimajana endist trükitööliste klubi vanalinnas, teatri nimesid ja seda, et ma ei kavatse ise oma elu teatrile pühendada. Kuid need ideed on nagu valged laigud, mida aeg-ajalt on täita vaja. Hiljem lasin ühe etenduse idee ka temani jõuda ja seda te­ma la­vas­­tuses nägin. See oli Niguliste kirikus-muuseumis, kus sai pinkide selja­toed üm­ber kee­ra­ta ja publik kuulas Gavin Bryars’i “Jesus Blood Ne­ver Failed Me Yet”, mis esitati küll ilma vokaalita (originaali viima­ses osas lisan­dub Tom Waits) läände vaadates, al­ta­r selja taga, ning alles kont­sert-lavas­tuse lõpuosas, vaatas pu­blik pikalt üle õla, näit­leja liikumist alt­ari ees, kuhu ta ekraani linalt jõudis. Kuid veel kolme lavastuse ideed ja -kohad jätsin omatea­da, mille tutvustus sai hiljem järgmine.

 

Esimesena on repertuaari valikul näha pretensioon “haakida kõ­ne­ta­mist” täna. Teine on see unustada ja juba täna teha hom­set ise, see on nähtamatu. Divide et Impera – tähendus, kus iga­nes, jääb alailma lihtsalt segaseks. Etenduses on see lihtsalt ole­mas – ettekantud. Hetkekski ei ole kahtlust. Kui Vaino Vahingu Näit­­leja lugu on suhetest, siis see lugu on suhetest põhimõt­te­li­selt. Mõle­mad kannavad vabastamise mehhanismi. Juba mõnd ae­ga. Kol­mas lugu – Eidos – saab juba esitada fenomeni. See tu­­­l­eb iseene­sest.

 

Divide et Impera ja Eidos tekstid, lii­ku­mised, valgus ja detailid olid valmis 1990. Esimene pa­kub kõik võimalused teatrilavastus­ele, kus kunstlikku ja süm­bool­set polegi, kõik on tekstis öeldud, mis veel teisel mõttetasandil, järgib pari intervallo filosoofilist ja füüsikalist-matemaatilist print­siipi. Etenduse koht oli algselt pa­ku­tud Evald Hermaküla teatriks, teemajana nagu hiinlase Lao She näidendi Teemaja. Paraku jäi selline või­malus kasutamata sest näit­leja lah­­kus nagu hiinlane Teemajas.

 

 

 

 

 

 

 

Kopli 93, Sepa trammipeatus – Divide et Impera teater

 

Eidos on etendus eneseks jäämisest, kus selgitatakse enese ole­mus ja elatakse sellisena vaataja poolt läbi, kes kaasa tuleb. Kol­meses jaotuses saab ta end mitmest küljest korraga vaadata – ek­­raanidel, helides, värvide valguses ja päikese valguses, nii kõi­gis kolmes ruumi­mõõt­mes ilma ühegi sõnata. Kui sõnad ja mõt­ted tekkivad vaat­aja silmade läbi, mida saab mõista kor­raga mi­ne­vikus, olevikus ja samas tai­bat­a tulevikus. Paratamatult teeb selle kaasa vaataja tä­helepanu, mis peale etendust on igakülgselt ra­kendust leid­nud ja nii tasakaalus. Kui veel taibata kogu meh­ha­nismi ja osata eluliselt paralleele näha, on peale oma vormi tund­mise looduse osana, justkui kõi­­gis kirikutes korraga käidud (vii­ruk-toss, gosbellaul, loetud teksti sisedialoog, val­gus, jne). Aga üksin­du­ses, oma teadmises ja oskuses edasised va­likud ise teha. Mida iga põlvkond peab kunagi elus ise tegema. Ei enamat.

 

Sellele etenduse kohale pole nime, on aadress – Sakala 3 – sisse­pääsu ko­hal ja teispool teed on kunagine sünnitusmaja, kus pal­jud meie ea­kaas­lased on ilma tul­nud.

      Kohendati vaid vana hoone fuajee ­– peeglid, rida kollaseid uk­­si ja teisel korrusel laemaal valge-must-varjundid ilma nähta­va­te pintsli tõm­me­teta, puudelatvade keskel helenduse valge laik. Ja nii tu­leb pildis­tades maalil tae­vas­se sinine, mis pole maali värv.

     Kümmekond ettendust toimuvad hilissügisel, oktoobris-no­vembris hingedeajal, kindlatel aastatel ja vajadusel, ning lõpe­vad Da­ki­ni-päeval.

 

 

 

 

 

 

 

 

Sakala 3, laemaal

 

“Näitlejat” mängitakse kevadel, alates 23. mär­tsist, see on Vaino Vahingu lahkumise päev ja uue kevade algus.

Divide et Im­pera küm­me­­kond etendust on mais, mida tra­dit­siooniliselt vaa­tab ka iga järgmine president.

Sellel etendusel on leida mitmeid märke, mis viitavad tol­lele ajale ja lahkudes saavad kõik vaatajad ka sedeli, millelt on leida märkesõnu ja seoseid, kuidas või miks etenduse idee just siis ja selline tekkida sai. Millel on muuhulgas näiteks märgiline “Rohe­line rüütel”, kui täna­se Android ’i operatsiooni süsteemi roheline tunnusmärk,     

mida siis kavanda­si­n ( valmis 2007 ). 

Etenduste toimumist teatakse väikse­mas ringis ja üle aastate võib kohata seal traditsioonilisi pühendunuid, sellistena nagu nad päris esimesel etendusel olid, samas riietuses ära tunda, ei põrmu­gi vanematena. See on lavastuste maagia.
 

Sellise teatri etendused on küll kajastust leidnud, kuid see pole kunagi küündinud nende sisuni, seda pole lihtsalt taibatud. Nagu kunstikriitikal on meetod, nii pole sellisest meetodist mingit kasu, sest siin polegi kunsti, sümboleid, kirjeldusi jne. Tegemist on elu elamisega, mitte selle kirjeldamisega. Enda või nende elu elades, kes on ise ela­des ja töötades, oma tarkust kasutanud ja sellega elu muutnud, neile kes seda mõista oskasid või tahtsid. Nii pole koha­ta ka arvustusi lugudele raamatutes, kus lood on läbi elatud, mitte kujutluse kujutlus, sest tõelise ära tundmine on ka tõeline, ja nii pole tõeline ka kunagi kellegi oma.