Luuletajate hingest… 

Sõnu, mis märgiks  s e d a, mida järg­nev kirjeldada püüab on mitmeid, mitmetes valdkondades ja ke­el­tes. ld motus e liikumine – motiiv, ajend, põhis, põhjus, jne loo sisuline, väikseim tähendust kandev element. Teisalt idee, al­li­kas, karak­ter, arhetüüp. Veel sõna ld ens, pr entité – entiteet, ol­ev, asi v ld esse e ole­mus, olu ja veel kaasnimelisi, lähedasi, tä­­h­en­duselt sar­n­a­s­e­id sõnu. Aga seda parajat just kui polegi, nii nagu poleks ühesõnalist luuletust sisust eraldi. Just kui sõnad t e e v a d, ole­mata tegusõnad, olemata tegijanimed. Aga seoste väljendamine jääb kinni keelereeglites. Sõna võib kirjutada sobivas valguses ja sõna võib nii saada uue, muutunud tähenduse. Aga kui kirjega püü­­da väljendada määramatuse seosed, jääb valitud sõna vangi. Kui see on kaalutletult valitud on sama tõene ka kirje. See oli asja­kohane loogika. Mis aga kuidagi ei määratle luuletuste tõelisust. Edasi saab sama olemust selgitada kaks luuletajat:  
 
… Elu läheb mööda nagu kooli vahetund, süües võileiba ja ühte õuna
 
Taipasin – vaatan põrandavaibamustrile lastest ununenud väikesi nukumängu juuste harja ja ümmargust pidemega peeglit
 
Esimene neist oli öelnud ka mulle olulise, see oli ajend ja kirjelda­sin sama olemuse. Olemuse viies jaotamine on piisav tasakaal, ja stiihia elemendid võivad taanduda – kuju, tunne, mõte, ku­ju­t­­­lus, tead­vus – jaotuses, või – puu, maa, tuli, õhk, vesi – jaotuses, jne.
Nii tasakaalus vangi ei jää, kui luuletus on õnnestunud. Silpide järgnevus sõnades ja järgmistes annab helide parameetreid stiih­ia elementide tasakaalus. Selliseid silpe on kuus korda roh­kem ja nende pulss muutub teadvusele tundmatuks rütmiks. Avanev pilt on meelte summa, mis on sellise video klipi avakaader ja edasine operaatori töö on parim võimalik. Mis sellega peale hakata, pole mõtet siin edasi arutleda, sest see on kogemiseks ja järeldusi ka pole, sest seda saab ikka-jälle vaadata. Nii on järgnevas mõistagi luuletus-lugu juba kadunud ja võib kuulates vaadata mida kohal­ol­ijad räägivad, nagu on kogu nähtav maailm, või olnud. Luuleta­ja looming on niimoodi hing – luuletajate hing. Hingeline vaade.