Maagiline Teater
1987 suvelõpul, peale üliõpilasmaleva kokkutulekut Tallinna sõites, sattusin kellegi rühma bussile, mis võttis peale hääletajaid ja nii sattusin istuma kellegi, ka hääletaja kõrvale, kes nagu peagi selgus, oli sel kevadel lõpetanud näitejuhtimise eriala ja jutt läks teatrile. Kuidas teatrit teha, olid meil kummalgi omad vaated, mis erinesid traditsioonilisest ja nii läks jutt oma teatrile. Ma mainisin võimaliku teatrimajana endist trükitööliste klubi vanalinnas, teatri nimesid ja seda, et ma ei kavatse ise oma elu teatrile pühendada. Kuid need ideed on nagu valged laigud, mida aeg-ajalt on täita vaja. Hiljem lasin ühe etenduse idee ka temani jõuda ja seda tema lavastuses nägin. See oli Niguliste kirikus-muuseumis, kus sai pinkide seljatoed ümber keerata ja publik kuulas Gavin Bryars’i “Jesus Blood Never Failed Me Yet”, mis esitati küll ilma vokaalita (originaali viimases osas lisandub Tom Waits) läände vaadates, altar selja taga, ning alles kontsert-lavastuse lõpuosas, vaatas publik pikalt üle õla, näitleja liikumist altari ees, kuhu ta ekraani linalt jõudis. Kuid veel kolme lavastuse ideed ja -kohad jätsin omateada, mille tutvustus sai hiljem järgmine.
Esimesena on repertuaari valikul näha pretensioon “haakida kõnetamist” täna. Teine on see unustada ja juba täna teha homset ise, see on nähtamatu. Divide et Impera – tähendus, kus iganes, jääb alailma lihtsalt segaseks. Etenduses on see lihtsalt olemas – ettekantud. Hetkekski ei ole kahtlust. Kui Vaino Vahingu Näitleja lugu on suhetest, siis see lugu on suhetest põhimõtteliselt. Mõlemad kannavad vabastamise mehhanismi. Juba mõnd aega. Kolmas lugu – Eidos – saab juba esitada fenomeni. See tuleb iseenesest.
Divide et Impera ja Eidos tekstid, liikumised, valgus ja detailid olid valmis 1990. Esimene pakub kõik võimalused teatrilavastusele, kus kunstlikku ja sümboolset polegi, kõik on tekstis öeldud, mis veel teisel mõttetasandil, järgib pari intervallo filosoofilist ja füüsikalist-matemaatilist printsiipi. Etenduse koht oli algselt pakutud Evald Hermaküla teatriks, teemajana nagu hiinlase Lao She näidendi Teemaja. Paraku jäi selline võimalus kasutamata sest näitleja lahkus nagu hiinlane Teemajas.
Kopli 93, Sepa trammipeatus – Divide et Impera teater
Eidos on etendus eneseks jäämisest, kus selgitatakse enese olemus ja elatakse sellisena vaataja poolt läbi, kes kaasa tuleb. Kolmeses jaotuses saab ta end mitmest küljest korraga vaadata – ekraanidel, helides, värvide valguses ja päikese valguses, nii kõigis kolmes ruumimõõtmes ilma ühegi sõnata. Kui sõnad ja mõtted tekkivad vaataja silmade läbi, mida saab mõista korraga minevikus, olevikus ja samas taibata tulevikus. Paratamatult teeb selle kaasa vaataja tähelepanu, mis peale etendust on igakülgselt rakendust leidnud ja nii tasakaalus. Kui veel taibata kogu mehhanismi ja osata eluliselt paralleele näha, on peale oma vormi tundmise looduse osana, justkui kõigis kirikutes korraga käidud (viiruk-toss, gosbellaul, loetud teksti sisedialoog, valgus, jne). Aga üksinduses, oma teadmises ja oskuses edasised valikud ise teha. Mida iga põlvkond peab kunagi elus ise tegema. Ei enamat.
Sellele etenduse kohale pole nime, on aadress – Sakala 3 – sissepääsu kohal ja teispool teed on kunagine sünnitusmaja, kus paljud meie eakaaslased on ilma tulnud.
Kohendati vaid vana hoone fuajee – peeglid, rida kollaseid uksi ja teisel korrusel laemaal valge-must-varjundid ilma nähtavate pintsli tõmmeteta, puudelatvade keskel helenduse valge laik. Ja nii tuleb pildistades maalil taevasse sinine, mis pole maali värv.
Kümmekond ettendust toimuvad hilissügisel, oktoobris-novembris hingedeajal, kindlatel aastatel ja vajadusel, ning lõpevad Dakini-päeval.
Sakala 3, laemaal
“Näitlejat” mängitakse kevadel, alates 23. märtsist, see on Vaino Vahingu lahkumise päev ja uue kevade algus.
Divide et Impera kümmekond etendust on mais, mida traditsiooniliselt vaatab ka iga järgmine president.
Etenduste toimumist teatakse väiksemas ringis ja üle aastate võib kohata seal traditsioonilisi pühendunuid, sellistena nagu nad päris esimesel etendusel olid, samas riietuses ära tunda, ei põrmugi vanematena. See on lavastuste maagia.
Sellise teatri etendused on küll kajastust leidnud, kuid see pole kunagi küündinud nende sisuni, seda pole lihtsalt taibatud. Nagu kunstikriitikal on meetod, nii pole sellisest meetodist mingit kasu, sest siin polegi kunsti, sümboleid, kirjeldusi jne. Tegemist on elu elamisega, mitte selle kirjeldamisega. Enda või nende elu elades, kes on ise elades ja töötades, oma tarkust kasutanud ja sellega elu muutnud, neile kes seda mõista oskasid või tahtsid. Nii pole kohata ka arvustusi lugudele raamatutes, kus lood on läbi elatud, mitte kujutluse kujutlus, sest tõelise ära tundmine on ka tõeline, ja nii pole tõeline ka kunagi kellegi oma.
.jpeg)
